Hei!
Eile oli kirjanduse tund, me hakkasime käsitlema eesti rahvuskirjandust. Alustasime folkloorist. Vaatasime neid mütoloogilisi pilte ja siis , see pilt mille mina sain , seal taga oli tekst Kaks Päikesepõtra. Jaan Kaplinski kirjutatud. Ausalt öeldes kui ma oma esimese pilgu sellele kirjatükile vaatasin, ma mõtlesin, et nõme. . . ma ei viitsi ju lugeda.. ma tahaks täiega loegeleda ja niisama lihtsalt olla. Ja kuna ma sain aru et ma pean nagunii selle läbi lugema, ma võtsin selle ette. Lugesin esimesed sõnad olid sellised et, :"Targad inimesed on öelnud, et me ei ole need kes me arvame olema, loomad ja linnud on tegelikult inimesed, nad saavad meist aru ja oskavad ka rääkida. Nõnda siis kivid, puud ja taimed on loomad ja linnud. Ning ka päike kuu ja tähed ei ole lihtsalt päike, kuu ja tähed. Aga kui me teame kes nemad on siis, miks me ei tea kes meie ise oleme ? "
See oli umbakaudselt, mis mulle meelde jäi. Ja mulle meeldis see. See andis palju mõtlemis ainet. Ma lugesin seda eile kell 12.10 umbes ja täna kell 17.04 ma ikka veel mõtlen sellele kirjutisele. Ma tahaks vastust. Sest seal oli välja toodud väga õige küsimus. Miks meie ise siis ei tea kes meie oleme ?
Selle üle on palju kindlasti väideldud ja ma arvan, et sellele küsimusele on pea võimatu vastust leida. Me teadvustame iga päev ju endile et ma tean kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen. Aga samas kui küsitakse et mida su süda arvab? Vastuseks tuleb pikk mõtte paus ja järgmisel hetkel viiakse jutt muudele asjadele. Kui ma tean kes ma olen , kas ma siis mitte ei peaks teadma sama hästi ka seda mida mu süda arvab. Kas ma siis mitte ei peaks teadma mida ma tahan, mida ma oota, miks ma üldse siin olen.
Kõik ütlevad et oled juba piisavalt vana et tuleviku sihid silme ees oleksid. Ja järgmine hetk ma mõtlen, ma olen ju alati teadnud mida ma tahan teha. Aga . . . Sellel samal hetkel kui see isik mult küsib mis mul silme ees seisab jookseb mu eest suur vari, mind ootab sama tulevik nagu inimesi kes lõpetasid põhikooli vaevult, ei läinud ei kutsekasse ega kuskile mujale, jäid koju paar aastat hiljem on nad poes kas müüad, või koristajad. Ma ei heida seda neile ette, ma ise tahan lihtsalt paremat tulevikku, ma ei taha koristada kellegi järgi, aga samas kui mina seda ei tee , kes teine seda veel teeb. Kui me kõik mõtleksime nii? Siis poleks ju kedagi oleks ainult kõik rikkad kes elavad pasa sees kuna keegi nende mustust ära ei korista.
Kui mul on siht silme ees peaks selle saavutamine olema kerge, see nõuab aint üht asja...PINGUTUST!
Aga seda, pingutada on raske ju. see nõuab vaeva ja aega.
Ja me jõuame tagasi küsimusele KES MINA OLEN ?