Esmaspäev, ma olen haige ja haige selle otses mõttes, angiin ! :D
istusin täna ja õppisin matet, kuna pidin minema kt kooli tegema. Läksin e-kooli ja oppa mis seal oli keemia kt oli "2". Masendus, masendus masendus. mulle meeldib tegelt ju häid hindeid saada !
Kuid mu päev muudeti heaks ! Seda just selle pärast, et ma sain teada , et keegi tõesti viitsib mu blogi lugeda ! Neid inimesi on nüüd olemas kaks ! :D Aitäh Teile selle eest Marge ja Marju.
Lihtsalt vahepeal ma mõtlesin, et blogi on lihtsalt mulle, keegi seda ei loe, ega kedagi eriti see ei kotigi :DD
Aga kõige armsam oli selle juures see kommentaar Margelt. Et Ta pisardas. See oli ilus ja mulle meeldis seda kuulda ja mitte selle pärast et ma oleksin õnnelik kui Marge nutab , oh ei otse vastu pidi , mulle ei meeldi kui Marge nutab lihtsalt kui inimene ütleb nii ilusti siis see muudab su päeva ja Marge tõesti tõi mu päeva sära !
Ma koolis ei jõudnud kahjuks sinuni, oleks öelnud sulle juba siis ! ;)
Tegelikult, sa teed nii paljudele inimestele head, ja kas sa saad tagasi ka kunagi seda ? Olgu ma ei teegi kunagi midagi et saada mida vastu lihtsalt ootad , et sinuga käitutakse sama hästi ! :) .
Aga vahepeal tundub , et nagu kellegile ei läheks korda , et sul on halvasti ja et sul on paha.
Ma taipasin ennast see nv olemast ülimõtetu persooon, kuna MA OLIN HAIGE ja siis ei tulegi peale kehvade mõtete midagi head pähe ! :D
Siis sa mõtled kõik teevad midagi aga sina, sina punapealine tüdruk pole oma siniseid tudukaid 3 päeva juba seljast võtnud, sa vedeled voodis, vahid telekat, loed "Kuritöö ja karistust" ning kirjutad kirjandit, ja siis otsid mis otstarve võiks olla su elul tulevikus, oled netis ja surfad igas ülkikoolis ringi et vaadata kus ei ole vaja matemaatikat või kus kus suhtutakse ingliskeelde sutsu kergemini.
Ja mis sa lõpuks leiad, sa leiad ennast unistamast mingist elust mis vb polegi võimalik. Ja tegelikult on su probleem see , et sa ei tea ise ka mis sa tahad, sa pole milleski suurepärane , igas asjas oled sa selline harju keskmine. Aga milleks, keegi ei otsi harju keskmist, kõigile on vaja suurepärast, kuid sina , see samune punapealine tüdruk , sina oledki see keskmine. . . Ja sul ei jää muud üle kui ainult leppida sellega . . .

ma istusin siin edasi , lugesin igasuguseid asju ja hakkasin mõtlema, nii palju oleks tegelikult ju kirjutada.
Kasvõi sellest et tänane päev on mul olnud väga tusane, aga siin suuuuures laias maailmas, täpsemalt mu enda kodulinnas leidub inimesi kes oskavad teha 4 sõnaga päeva ja olemise nii heaks, Aitäh selle-eest Marjule !
Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et ma ajan siia blogisse vahepeal ikka tõeliselt mõtetud pläma, ma eitea millest see tuleneb igavus ? ?
Ma hakkasin mõtlema millegile ja kas on olemas võimalust armuda valesse inimesse ?
Nii palju on keelatud suhteid nagu näiteks kolleegide vahelised suhted, õpetaja ja õpilase vahelised suhted. .
Armumine on inimlik seda ei saa teatud piiridesse panna , samamoodi nagu oli 19 sajandi algul kui tekkis realism , et sa pidid kuuluma kürgseltskonda ja abielluma rikka mehega, sa abiellusid said lapsed aga sul oli armuke, mingi kaunis poiss, kes oli vaene nagu kirikurott. Sa armastasid seda kirikurotti kuid sa ei oleks tohtinud temaga ennast kuskil avalikult näidata sest teatavasti sa oled ju siiski ikka veel abielus .
Kas ei ole meile siis õpetatud et abielu on püha, "kuni surm meid lahtutab". ?
Tegelikult siis ju ei tuntud armastust ja samamoodi ei teatud ka abielu tähendust , teati et sa ei tohi üksik olla ja sa pead kuuluma kõrgseltskonda.
Tänapäeval on kõik muutunud, sa armud-abiellud-saad lapsed- lahutad-exmees maksab alimente-leiad uue mehe-saad lapselapsed- jääd haigeks-sured.
Tänapäeval on elu nii paika pandud, lahutused on üks täiesti normaalne osa meie ühiskonnast. Samamoodi on täiesti normaalne ju kui 13 aastasd tüdrukud juba rasedaks jäävad. Varsti hakkab ühiskonda äkki üle minema ka noortele alkohoolikutele meie ühiskonnas. Haridus jääb põhikooli piiridesse ja kõik tööle minek. tegeletakse narkomaaniaga nagu igapäevase asjaga.
Kuid see läheb edasi, ja keegi ei tee midagi, keegi ei tahagi midagi teha, neil on ükskõik nii kaua kuni nende enda eluga kõik hästi on !
Aga me peaks sellega ju tegelema, mille pärast läheb meie põlvkond hukka, sest kõik asjad on liiga lõdvaks ära läinud, mulle tulevad tänavapeal vastu poisid kes on vaevalt 5 klassis ja neil on suits ees.
Rääkimata 1 klassi poistest kelle suu on täis väga palju suguelundeid.
Sind 17 aastast neidu peetakse suurimaks joodikuks kooli peal, aga samas need kes on alles oma kooli tee alguses, kas nendega tegeletakse piisavalt, paljud lapsed jäävad tähelepanuta oma vanemate poolt.
Aga keda see huvitab, see ei huvita kedagi ja pole kunagi huvitanudki.

On 20. september. Kell hakkab saama 11 õhtul ja ma olen niii väsinud.
Käisime gümnaasiumi osaga Karepal. Kus ristiti selle aasta rebased ära.

Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga maailm ei ole väike, sina oled… ja saatus võib sind igalt poolt leida. ( Tim Kring).
Ma lisasin selle oma orkutisse ka , nagu tuvustusena endast. Aga samas, ma arvan et iga üks mõistab nüüd seda erinevalt.
Tõsi on see , et me ei suuda muuta oma saatust, seda mida meile on loodud, meil on valikud, mis määravad edasiminevat. Alati on ainult kaks võimalust seoses nende valikutega, võimalused on need et kas valik oli õige või vale. Pole olemas vahepealset. Ükskõik kui väga sa ka ei tahaks või ei püüaks.
Aga milleks, elu ongi selleks et sa saaksid teha ennast silma paistvamaks, kõigil on selleks ju omad moodused. Kellele kuidas meeldeib ,kes kuidas julgeb, mida julgeb teha .
Arvad et ma julgen kogu aeg igal pool esineda ja teha seda kõike, mida nad kõik lasevad mul teha. Milleks mina ?
See on nagu et maailmas on välja valitud , need kes ei oska öelda sõna EI , vaid teevad ära kõik mis vaja, ja on olemas inimesed, kes teevad seda mis neile meeldib, aga samas on kindlad ja oskavad öelda ei.
aga kui teevad midagi siis annavad endast 110% .
Ma arvan et ma teatud mõttes kuulun nende esimeste inimeste hulka. Ma ei tea miks. Viimased mitu aastat olen ma ennast aina rohkem muutnud, loomulikult paremuse poole.
Ma olen viinud kokku inimesi , olen teinud valikuid, olen teinud liiiga palju neid valesid valikuid.
Ja nüüd ma tahaksin joosta, tahaksin põgeneda. ma ei tea kas on seda jaksu siin enam olla. Tahaks mingit muutust . keskkonna muutust??
Ma otsin midagi kindlat, otsin enda kohta siin maailmas.. .
Samas ma tahaks palju teha, tahaks inimestele meelde jääda, mis tuleb tunnistada , vahepeal ei tule mul eriti hästi välja.
Tavalised inimesed on huvitatud ainult ajaviitmisest, need aga, kel on mingil määral annet, on huvitatud aja kasutamisest.(A. Schopenhauer).
See on tõeliselt hästi öeldud.
Ma hakkan ju tegelikult selle tsitaadiga endale vastu rääkima aga .... Igal pool on mingi aga .. ..