Tavaliselt kui me kaotame oma lähedase, me võtame selleks aega ja saame üle.
Mis juhtub kui me tunneme, et meie maailm hakkab kokku varisema selle kõige keskel? Kui me tunneme et pole enam midagi muud jäänud peale, selle ühe hetke kui sa istud seal ukse taga ja mõtled, kui ma oleksin talle vaid varem helistanud, siis tuleb see mees, ütleb et ta keha võib pooleks minna, ta on seal maas, kuid mitte pikali, ta on ratta peale toetunud oma seljaga parem käsi katab ta silmi, ja tema lumi valge naha peal on kuivanud vere triip. Ta on täpselt sama sugune nagu ta on alati olnud tema armas nägu, punnis kõht. Ja siis see mees ütleb tule otsi mulle üks lina, sa lähed astud üle tema keha ja siis sa taipad et ta ei ütle sulle enam kunagi, tule mu juurde, miks sa mind nii vähe külastad. Ja mitte kunagi enam ei helista ta sulle kell pool seitse hommikul kuna sa pead kooli minema, ja ta teab sind nii hästi ja ta teab et sa ei ärka üles. Mitte kunagi enam ei ütle ta sulle, palun tule minuga maale, teeme seal korda, või ei kurda oma murede üle.
Sa astud üle tema laiba tema magamistuppa. Otsid sealt seda lina ja kõik koos veedetud hetked mööduvad su silme eest. Sa annad selle lina. Ja nad viivad ta ära , see mees tuleb üles ja kõik mis sa saad on üks visiitkaart, kus on kirjas tema andmed. Su sõbrannad on sinu ümber, sa ei tea enam mida teha. Meeles ja mõtetes on ainult üks asi, kui ma oleks temaga pühapäeval läinud, ja siis sa avastad et juba on kolmapäev, su ema läks eile tööle, sa oled kõige selle keskel täiesti üksinda, sa pead toime tulema, sest tema oleks tulnud toime, tema kasvatas sinust selle tüdruku kes sa oled.
Sa lähed koos oma sõbrannadega maja ette, ja paned ette sigareti, sa tõmbad ja sa tead et sa ei saa sellest mitte mingit abi, kuid sa tõmbad seda edasi. . .
Kõik järgnev läheb väga kiiresti, sa hakkad oma ema ja onuga matuseid korraldama, kuni on matuse päev. 1. mai. Ja sulle taas kord tuleb meelde milline ta oli. Hea, tore , armas ja mis kõige tähtsam sinu elu üks kõige suurem komponent. Nüüd on nad vähemalt vanaemaga koos.
Matused on taas kord nii masendavad. Sa ei mõista ega tahagi mõista midagi.
On juba 11 mai. ja sa ikka ei saa korralikult magada. sa nutad, see ei jõua kohale, ainult soovid et see oleks üks kõige halvem unenägu üldse. Palju sa oled mõelnud selle peale et mis siis kui üks kord teda enam pole.
Sa lähed taas kord sinna korterisse. Seal lõhnab ikka veel samamoodi. Ikka veel on see sama voodi lina, teleka pult on samamoodi, see ratas on nii nagu ta sinna jäi. Mitte miski pole muutunud peale ühe asja. Ta on läinud. Ja kui see üks-kord kohale jõuab. . . eks siis ole näha mis saab.

Hei!
Eile oli kirjanduse tund, me hakkasime käsitlema eesti rahvuskirjandust. Alustasime folkloorist. Vaatasime neid mütoloogilisi pilte ja siis , see pilt mille mina sain , seal taga oli tekst Kaks Päikesepõtra. Jaan Kaplinski kirjutatud. Ausalt öeldes kui ma oma esimese pilgu sellele kirjatükile vaatasin, ma mõtlesin, et nõme. . . ma ei viitsi ju lugeda.. ma tahaks täiega loegeleda ja niisama lihtsalt olla. Ja kuna ma sain aru et ma pean nagunii selle läbi lugema, ma võtsin selle ette. Lugesin esimesed sõnad olid sellised et, :"Targad inimesed on öelnud, et me ei ole need kes me arvame olema, loomad ja linnud on tegelikult inimesed, nad saavad meist aru ja oskavad ka rääkida. Nõnda siis kivid, puud ja taimed on loomad ja linnud. Ning ka päike kuu ja tähed ei ole lihtsalt päike, kuu ja tähed. Aga kui me teame kes nemad on siis, miks me ei tea kes meie ise oleme ? "
See oli umbakaudselt, mis mulle meelde jäi. Ja mulle meeldis see. See andis palju mõtlemis ainet. Ma lugesin seda eile kell 12.10 umbes ja täna kell 17.04 ma ikka veel mõtlen sellele kirjutisele. Ma tahaks vastust. Sest seal oli välja toodud väga õige küsimus. Miks meie ise siis ei tea kes meie oleme ?
Selle üle on palju kindlasti väideldud ja ma arvan, et sellele küsimusele on pea võimatu vastust leida. Me teadvustame iga päev ju endile et ma tean kes ma olen, miks ma olen ja kus ma olen. Aga samas kui küsitakse et mida su süda arvab? Vastuseks tuleb pikk mõtte paus ja järgmisel hetkel viiakse jutt muudele asjadele. Kui ma tean kes ma olen , kas ma siis mitte ei peaks teadma sama hästi ka seda mida mu süda arvab. Kas ma siis mitte ei peaks teadma mida ma tahan, mida ma oota, miks ma üldse siin olen.
Kõik ütlevad et oled juba piisavalt vana et tuleviku sihid silme ees oleksid. Ja järgmine hetk ma mõtlen, ma olen ju alati teadnud mida ma tahan teha. Aga . . . Sellel samal hetkel kui see isik mult küsib mis mul silme ees seisab jookseb mu eest suur vari, mind ootab sama tulevik nagu inimesi kes lõpetasid põhikooli vaevult, ei läinud ei kutsekasse ega kuskile mujale, jäid koju paar aastat hiljem on nad poes kas müüad, või koristajad. Ma ei heida seda neile ette, ma ise tahan lihtsalt paremat tulevikku, ma ei taha koristada kellegi järgi, aga samas kui mina seda ei tee , kes teine seda veel teeb. Kui me kõik mõtleksime nii? Siis poleks ju kedagi oleks ainult kõik rikkad kes elavad pasa sees kuna keegi nende mustust ära ei korista.
Kui mul on siht silme ees peaks selle saavutamine olema kerge, see nõuab aint üht asja...PINGUTUST!
Aga seda, pingutada on raske ju. see nõuab vaeva ja aega.
Ja me jõuame tagasi küsimusele KES MINA OLEN ?