Tsau ! Ma pole juba pikemat aega bloginud siia. Mõtlesin , et natuke uuendada oma blogi siis peaks lisama siia ka natuke uuemat teksti.
Novembri kuu 2 nädal. kaks nädalat on saanud koolis käia ning üldse üldse enam ei viitsi. Kogu aeg nad istuvad kukil ja ootavad ja paluvad teha midagi head, midagi mida saaks kiita meie puhul. Hea, et mul tuju on hea. Muidu oleks ma närvipundar, ja kõik vihakaksid mind . Siis ma saaksin jälle käia oma emo tujudega ringi .
Kuigi emo on jõudnud mulle jälile. Ma ei tea enam mitte midagi. Kõik inimesed kes on pensioni ealised või natukene nooremad tulevad juurde:" No, oled mõelnud juba midagi tuleviku staabis?"
Tegelikult on kõik täiesti hästi. Jah, mul puudub absoluutselt igasugune põhjus, et viriseda millegi üle. Mul on tõesti kõik olemas, ja ma ei saagi enam midagi juurde soovida. . . aga olgu , hakkan õppima vast. Ma lihtsalt kirjutasin täna selle jaoks, et kirjutada. Selles jutus puudub igasugune loogika, igasugune point, mis alati peab olema olemas ühes korralikus kirjajupis, aga ära vaevu , siit sa seda ei leia.
Armastusega , Ann!

Kell on saamas kolm öösel , ja minu juures toimub üks väikene istumine, tore on ! :)
Pluss sellele juurde on veel see et mängitakse kitra teises toas, inimesed ei ole liiga purjus ega liiga lärmakad, peale selle et reigo norskab . TÄIEGA ! :D
Mu hiljutine masendus hakkab leidma oma haripunkti !
Kõik hakkab nagu korda saama, aga millal saab kõik päriselt korda.
Teises toas on Green Day-Time of your life ! Trop mängib kidral seda.
tüdrukud on ümber ja laulavad kaasa.
Suur uudis ! Ilona kasuõde Taanist on siin ja naudib meie seltskonda, ainuke halb asi et ta ei saa ju eesti keelest aru ! aga pole hullu enamus asju me tõlgime talle.
MA olen tegelikult väsinud kuid ei viitsi neid ära ka veel saata !
Liina, Rassu, Ilona ja ta kasuõde(kahjuks mulle ei jäänud ta nimi meelde) jäävad ka siia ööseks. eks sis paistab , homme tahan ma välja magada ja siis õppima hakata ! :)
Kella neljast igas tahes on mul bänd.
Muideks mida kõvemini nad mängima hakkavad seda kõvemini reigo norskab !
Ahjaa seda ka veel , et Rauno Viltrob tegi esimese meie bändi loo ! :)
Super. Aga okei , varsti ma tahan magama minna ja siis ma katsun neile seda öelda ! :)
Ole musi ! JA oli küll tore õhtu ma sain natuke oma meele olu värskendada !

Nii , on 30 . september ja esimene kooli kuu saab läbi. Emotsioonid on hullutavad. Ma olen ju nüüd abiturient. Kooli kõige vanemad, tundub et peaksime olema ka kõige targemad. On saanud korraldada ära juba ka ühe korraliku rebasteretsi ning nüüd kahe päeva pärast on õpetajate päev. Heh, naer turtsatab peale mõeldes, et juba 12 aastat tagasi sammusin ma, rohelise meremehe pluusega ja veel rohelisema velvet seelikuga, Tapa Gümnaasiumi aulasse. 1. septembril viisin mina sellise pisikese junsu "aulasse"(kuna koolis on remont siis oli aktus kultuurikojas). Jah , aeg tõesti läheb kiiresti.
Ja kui ma vaatan tagasi siis mida ma näen? Ma märkan , et olen tegelikult lasknud mööda kõik selle lapsepõlve, ma näen, et ma oleksin suutnud nii palju asju hoopis teistmoodi teha kui ma tegelikult seda tegin , kuid enam ei ole ju midagi teha. Ma andsin sellel hetkel endast parima ja ma olen rahul sellega mida ma siis tegin ja kuidas ma seda kõike siis tegin.
RAHULOLU, RÕÕM JA ARMASTUS!
Need on need kolm tunnet mida mu süda hetkel tunneb, kui me saame taaskord millegi pärast peapesu, sest meie oleme ikkagi ju abituriendid, siis ei ole sellest rahulolust midagi. Kuid ärge muretsege see kõik tuleb tagasi. Kõik halb ja kuri on ju mööduv nähe, rõõm armastus ja rahulolu seda me tunneme pidevalt, me peame tundma, sest olles kibestunud pole meil midagi alles enam.
Ja nii lähen ka mina oma eluga edasi. Ma ei ole kibestunud ja kui tunnen et tahaksin kõigele käega lüüa siis ma võtan ennast kokku ! Ma pean seda tegema, ma pean seda sinu jaoks tegema, sest sina ei tule toime kui ma olen liimist lahti ja ma tean, et sa oled nii viletsas seisus omadega, et sa ei suuda mind kinni liimida. Ma olen nõus olema su kalju ja tugi sammas.

"Kui ta nuttis, tekkis tema mõistuses ikka rohkem ja rohkem valust, haruldast valgust, mis oli üheaegselt meeldiv ja hirmus. Tema möödunud elu, ta esimene eksitus, ta pikk nuhtluse lunstamine, ta väline nürinemine, ta sisemine jäigastumine, ta vabakslaskmise hetk, mida kaunistas nii palju kättemaksuplaane, see, mis temaga juhtus piiskopi juues, see kõik tuli talle meelde. Ta vaatles oma elu ja see näis talle hirmus; ta vaatles oma hinge ja see näis talle kole. Samal ajal kattis seda elu ja hinge mahe valgus. Talle tundus, et ta näeb saatanat paradiisi valguses."

Täna on 30. september ja täna on veel tänane päev. Homme on uus päev , uued tegemised ja uued tunded.

Täna, kui on veel viimane selle kuu päev, otsustasin ma, et teen ühe väikse sissekande, kasvõi oma suvest.
Minu jaoks on töö selleks suveks läbi ning nüüd on ees tants ja trall.
Sellele mõeldes ütleks et uskumatu kui kiiresti aeg lendab . Alles kaks kuud tagasi läksin ma üldse esimest korda proovipäevale ja mõtlesin et oi kui lahe, esimesel öisel vahetusel ma mõtlesin et saaks ometi kord see juba läbi . Ning nüüd , kui see kõik on läbi ja ma ei pea enam olema öösel 14 tundi tööl. Uih ma olen rahul , aga ma ei ole rõõmus, kõigega kaasnevad hädad. Ma ei hakka täna kui ma võiks rääkida ainult heast kurtma oma hädade üle, tegelikult need ei olegi minu hädad, kuid nagu on öeldud, mis elu see ilma probleemideta oleks.
Ma ei saa öelda et terve see suvi mis siiamaani on olnud on ainult koosnenud minu tööst. EI ! On olnud ka tantsu ja tralli. Ma käisin laulupeol ning käisime Kertu ja Liisuga klubis. Seletamatu, väga lahe oli ja mulle õudselt meeldis.
Kuid olen pidanud ka loobuma mitmetest asjadest nagu näiteks Viljandi Folk. Olgu kogume raha ja järgmine aasta lähme.
Järgmine aasta... järgmine aasta.. siiis on ju kõik teisiti, ma ei teagi mis ma teen täpselt aasta pärast samal ajal. Kas ma olen teadlik juba selleks hetkeks oma tulevikust või .... või otsin ma alles taga ennast. Sest praegusel hetkel pulbitseb minus küsimus mis edasi saab ? Ja see on hirmus, ma ei oskagi seletada kui hirmul ma ennast tunnen, sest ma pean hakkama saama ilma kõige selleta millega ma olen harjunud elama, ma pean oma harjumused ümber muutma.
Kui ma ei tea mis Sinust on saanud kuu ajapärast, kuidas ma siis saan teada mis saab Minust aasta pärast?
Jah , ma ei tea ega ootagi midagi . Lihtsalt vaatame mis juhtub.
Ootus ja Lootus sõdames.

Täna on 16. juuni või tähendab, veel 43 minutit on 16. juuni, suvi on käes on ja peaks nagu tegema kõiki neid hullusi mida me 18 aastased oma esimesel suvel täisealisena teha tahame.
Ma pole veel jõudnud otse öeldes sittagi teha. Ahjaaa, ma käin ju tööl. Mitte et see paha oleks, üldse mitte lihtsalt praegusel hetkel kui ma olen tänasel päeval 9 tundi tööl olnud, ning nüüd ma tunnen kuidas mu käed on nii krobedad et rõve on neid puudutada, siis ma ei taha enam tööl käia. Ütleme nii et ma ei ole eriline kellast kellani istuja.
Pluss, kõik paluvad ja tahavad et ma nii palju asju ära teeksin ja ütleme ausalt. MA EI TAHA ISE KA NEID ENAM ÄRA TEHA!
Ei ma ei ole masenduses, ega mingit sünget sõna ei tahaks ma siia panna. Ma lihtsalt tunnen et olen muust maailmas isoleeritud, kuna ma söön, magan ja töötan-. Sellest koosneb mu suurepärane suvi, mis nagu mulle tundub pole alanud just kõige suurepärasemat moodi !
Ja ma isegi mitte ei taha magama minna, kuna ma tean et siis jõuab hommik kiiremini kätte ja ma pean taaskord tööle minema.
Jah , mu ema ütles sellepeale et selline ongi tööinimese elu!
Mul on kahju teist, kes peate ise enda eest vastutama ja ise endale söögi lauale teenima, eriti kahju on teist kes peate tegema sama tööd mis mina, kuidas suuta seda teha mitu aastat kui ma ei suuda seda teha peaaegu isegi mitte 1 kuu !
Pffff. .. .. Ma ei tea.
Loen raamatut "Vihurimäe" hetkel. Tohutult hea. Kuigi algus ei olnud just palju tõotav, see oli kuidagi mitte sünge aga kuri. Samas komöödiline.
Tegelaste karakterid on ideaalselt välja toodud, ning jõuab kohale point.
Jah , ütleme et raamatud on hetkel mu ainus lõbu.
Pealegi , ah ma ei teagi, ütle ise mulle, mis sina sellest kõigest arvad. Kuigi ma arvan et kui kedagi see huvitaks siis vaid ühte inimest, ning raske on uskuda, et ta loeb mu blogi ! :) Ok Tsau !

MA OLEN ÕNNELIK !
Kui ma ärkan üles, näen enda juures ainult kõike seda head. Ma tõesti tõesti olen õnnelik, ma olen rahul, sest mul on hetkel kõik mida ma praegu vajan.
Ma olen õnnelik, sest aeg on näidanud palju mul on TEID, keda ma vajan.
Mu parimad sõbrad ja sõbrannad.
Ma tänan teid, kes te olete minuga nõus vestlema nii kaua, nende hommiku tundideni ja me oleme joogised aga me mõistame teineteist rohkem kui hästi.
See on toobki mulle naeratuse näole.
Ma olen õnnelik, sest ma lõpetasin just raamatu "Suur Gatsby" mis oli tohutult hea raamat, ning lõpuks ma ei suutnud seda käest panna ja ma ei suutnud sellega leppida, et see raamat otsa sai. Ja ma isegi mitte ei ole kurb, et selle raamatu tõttu jäi mul pooleli A.Gailiti "Toomas Nipernaadi" kuna niperdaani ei teinud mind õnnelikuks.
Ma olen õnnelik, sest täna üle pika aja oli mu emal nii suurepärane tuju, et ma mõtlesin kas mida on lahti. Ja see tegi mind õnnelikuks, sest kõige suurem õnn on näha oma ligimesi õnnelikult.
Ma olen õnnelik, sest mu kapi äär on täis kõik sugu suurte klassikute kirjutatud raamatuid, mida ma alles pean lugema hakkama, aga ma jõuan, kuna ma olen veel noor.
Kas Sina oled ennast millagil nii õnnelikuna tundnud just nende kõige lihtsamate asjade pärast?
MA OLEN ÕNNELIK, SEST TÄNA EI OLE VEEL TÄNASE PÄEVA HOMME!

Ma arvan, et meie inimesed, kes teame et nagunii homme ega ülehomme ei ole meie surma päeva, meie ei oska väärtusta oma elu ja elada seda täiel rinnal.
Ma käisin eile, tegelikult juba kella järgi üle eile reede õhtul teatris Rakveres vaatamas etendust "Oscar ja roosamamma".
Oscar oli 10 aastane poiss kes elas praktiliselt juba haiglas, tal oli vähk. Kõik võimalikud ravimeetodid oli ta läbi proovinud ning ta sai teada, et tal on jäänud elada kõigest 12 päeva veel. See on põrgulikult lühike aeg ju tegelikult. Kuid roosamamma ütles, et Oscar peab elama nii nagu ta saaks igapäev 10 aastat vanemaks. Seega ta on lõpuks 120 aastane.
Ta elas kõik kriisid läbi, puberteediea, keskeakriisi ja vanaduspõlve ning ta arenes koos sellega edasi. Ta elas rohkem kui paljud meist elavad praegu teades, et meil on jäänud ilmatu palju aega veel. Kuid kas me ikka teame? Oscar hakkas nende 12 päevaga uskuma Jumalat ja Jumalale kirjutama. Ta koges armastust ning isegi "abiellus" ühe tüdrukuga kes oli seal samas haiglas, kõik oli nagu päris, tema jaoks oligi see päris.
Meie ootame igapäev, et midagi erilist juhtuks täpselt nagu raamatus "Noorkuu" (Videviku saaga 2 osa). Kui Edward jätab Bella maha ja lahkub Forksist. Ning 8 kuuks jääb Bella elu seisma ja muutub rutiinseks. Ta ei ela enam, ta on surnu kes hingab ja liigub ringi.
Me peame elama nagu August Gailit kirjeldab Toomas Nipernaadi elu. Kuigi jah tasuks leida omale püsivam paik ja perekond mitte käia talust talusse.
Näidendis ütles Oscar: " Uurisime täna Peggy Blue'ga meditsiinileksikoni ja ma otsisin sõna elu ja surm, et mis need tähendavad ja saad aru seal polnud selle kohta midagi kirjas."
Me peame ise taipama mis see on ja see tuleb meil kätte kogemuste ja suure tööga, me leiame selle sõna ainult oma hingeleksikonist.
Nüüd kui on juba taaskord eilsepäeva homme kell saab 9 minuti pärast kolm öösel ja ma ei leia rahu. Aga ma üritan edasi, hommikul kui ma olen puhanud ja värske ja kui ma ei taha hommikul oma rahu otsima hakkata siis teen ma seda homme. tänasepäeva homme.
Head und !

MINU INIMENE!

Üks päev vaatasin Grey anatoomiat, oli stseen kus Christina ja Meredith vaidlesid, mis emmalekummale õige on. Ja siis ütles Meredith sellise lause "Loomulikult on tähtis mida sina arvad, sest sa oled minu inimene."
SINA oled minu inimene, sa oled minu kalju, oled mu tugisammas millest kinni hoida.
Ma ei suuda ega tahagi otsustada ilma sinuta, mõelda kui raske on sellistest asjadest selgusele jõuda.
Ma hakkasin mõtlema, et kas mul üdse on olemas minu inimene, see üks keda sa peletad kogu aeg eemale, kellepeale sa kogu aeg karjud ja keda sa sõimad kõige jubedamate sõnadega, kuid ta ikka on seal samas hoiab su kätt. See inimene kellele sa lähed lihtsalt külla, ja sa küsid talt kõike nii vabalt, nagu te oleksite õed, ja elaksite koos, see inimene kelle juurde sa lähed külla ja siis ütled, et sa oled nii väsinud, ja te lähete ja pikutate, panete isegi äratuskella et kui peaks sügavalt magama jääma, ja selle asemele et magada te hoopis lobisete mitu tundi, kõigest ja kõigist. Ja üleüldse, teie jutu teemad ei saagi otsa.
Kas sa oled mõelnud kunagi, kas sul on üks selline sõbranna kes kirjutab sulle keset oma haigust, palun tule mulle külla enne kui ma lähen ära, ma tahan sind veel näha, see inimene kes teab kõiki detaile sinu elust, kuid samas ta ei tea nii palju veel ja sa tahad talle neid rääkida , ka koguaeg, see inimene kellega sa oled nagu üks pere, kuid te ei peagi kogu aeg koos olema , piisab sellest kui sa hommikul teda korraks näed, temapaha tujuga, ja sa õpid pika peale selgeks et peaks hoidma eemale temast kui tal paha tuju on aga samas sa nagu ei taha, inimene kellega sul on nii palju mälestusi et selleks oleks väga palju aega vaja enne kui te kõik saate räägitud.
KAS SA OLED MÕELNUD KAS/KES/KUS ON SINU INIMENE?
Hetkel kell pool üks öösel, kui on käes juba eilse päeva homme ja ma olen tõeliselt väsinud ja tahaks magama minna, mõtlen ma sellele inimesele ja ma mõtlen sellele, et kas kõigil on see inimene ikka olemas, sest olgem ausad, maailm on palju kurvem paik kui kõigil ei ole oma inimest.
Aitäh Sulle, et oled minu inimene!

Sellest on möödas enam kui kolm kuud kui ma viimati kirjutasin siia. Mis parata elu on kiire, töine ja raske. Leian hetki et magada täis seda võimast iluund nagu nad kõik seda nimetavad. Sa küsid kes on nemad? Noh ikka need kes valitsevaid neid suuri ajakirju .
Kaks päeva veel ja ma saan täisealiseks. Uskumatu, nad kõik ütlevad, et mäletavad seda kui ma olin alles väga väike tüdruk. Tegelikult nad ei mäleta, nad lihtsalt peavad midagi ütlema, sest nad ei oska midagi rääkida minuga, kes ma olen alles noor, kes ei mõista nende raukadeks saanud inimeste elu ja mõtlemisviise.
Mina olen noor, elujõus, alles vaatamas sisse igast uksest mis mulle ette näidatakse. Mina olen Anet! Nemad aga on kõik ära näinud ja siis nad tulevad nüüd minu juurde ja ütlevad mis on õige ja mis vale.
MA EI TAHA et seda ütleksid nemad, ma tahan seda kõike ise kogeda. Tahan tunda seda valu mida sa tunned kui sa oled otsustanud valesti , sest siis ma olen kindel et ma järgmine kord enam nii ei tee.
Kõige kurvem on see , et ma ei oska enam midagi öelda, ma ei oska enam midagi kirjutada. Ma tunnen nagu oleks nüüd minu inspiratsioon kirjutamisest, lugemisest ja kõigest otsas. Minu inspiratsioon, minu soov ja tahe elamisest otsas. EI ära arva et ma sellega mõtlen seda et ma kavatsen oma elu kallale minna ei . Ma lihtsalt tunnen ennast mõtetu inimesena.
Ma istun siin netis, räägin sõbrannadega, ja enam lihtsalt ei viitsi teiste heaks niii tubli tüdruk olla, tahan olla enda jaoks hea ja parim .....