Sellest on möödas enam kui kolm kuud kui ma viimati kirjutasin siia. Mis parata elu on kiire, töine ja raske. Leian hetki et magada täis seda võimast iluund nagu nad kõik seda nimetavad. Sa küsid kes on nemad? Noh ikka need kes valitsevaid neid suuri ajakirju .
Kaks päeva veel ja ma saan täisealiseks. Uskumatu, nad kõik ütlevad, et mäletavad seda kui ma olin alles väga väike tüdruk. Tegelikult nad ei mäleta, nad lihtsalt peavad midagi ütlema, sest nad ei oska midagi rääkida minuga, kes ma olen alles noor, kes ei mõista nende raukadeks saanud inimeste elu ja mõtlemisviise.
Mina olen noor, elujõus, alles vaatamas sisse igast uksest mis mulle ette näidatakse. Mina olen Anet! Nemad aga on kõik ära näinud ja siis nad tulevad nüüd minu juurde ja ütlevad mis on õige ja mis vale.
MA EI TAHA et seda ütleksid nemad, ma tahan seda kõike ise kogeda. Tahan tunda seda valu mida sa tunned kui sa oled otsustanud valesti , sest siis ma olen kindel et ma järgmine kord enam nii ei tee.
Kõige kurvem on see , et ma ei oska enam midagi öelda, ma ei oska enam midagi kirjutada. Ma tunnen nagu oleks nüüd minu inspiratsioon kirjutamisest, lugemisest ja kõigest otsas. Minu inspiratsioon, minu soov ja tahe elamisest otsas. EI ära arva et ma sellega mõtlen seda et ma kavatsen oma elu kallale minna ei . Ma lihtsalt tunnen ennast mõtetu inimesena.
Ma istun siin netis, räägin sõbrannadega, ja enam lihtsalt ei viitsi teiste heaks niii tubli tüdruk olla, tahan olla enda jaoks hea ja parim .....