Tsau ! Ma pole juba pikemat aega bloginud siia. Mõtlesin , et natuke uuendada oma blogi siis peaks lisama siia ka natuke uuemat teksti.
Novembri kuu 2 nädal. kaks nädalat on saanud koolis käia ning üldse üldse enam ei viitsi. Kogu aeg nad istuvad kukil ja ootavad ja paluvad teha midagi head, midagi mida saaks kiita meie puhul. Hea, et mul tuju on hea. Muidu oleks ma närvipundar, ja kõik vihakaksid mind . Siis ma saaksin jälle käia oma emo tujudega ringi .
Kuigi emo on jõudnud mulle jälile. Ma ei tea enam mitte midagi. Kõik inimesed kes on pensioni ealised või natukene nooremad tulevad juurde:" No, oled mõelnud juba midagi tuleviku staabis?"
Tegelikult on kõik täiesti hästi. Jah, mul puudub absoluutselt igasugune põhjus, et viriseda millegi üle. Mul on tõesti kõik olemas, ja ma ei saagi enam midagi juurde soovida. . . aga olgu , hakkan õppima vast. Ma lihtsalt kirjutasin täna selle jaoks, et kirjutada. Selles jutus puudub igasugune loogika, igasugune point, mis alati peab olema olemas ühes korralikus kirjajupis, aga ära vaevu , siit sa seda ei leia.
Armastusega , Ann!