MA OLEN ÕNNELIK !
Kui ma ärkan üles, näen enda juures ainult kõike seda head. Ma tõesti tõesti olen õnnelik, ma olen rahul, sest mul on hetkel kõik mida ma praegu vajan.
Ma olen õnnelik, sest aeg on näidanud palju mul on TEID, keda ma vajan.
Mu parimad sõbrad ja sõbrannad.
Ma tänan teid, kes te olete minuga nõus vestlema nii kaua, nende hommiku tundideni ja me oleme joogised aga me mõistame teineteist rohkem kui hästi.
See on toobki mulle naeratuse näole.
Ma olen õnnelik, sest ma lõpetasin just raamatu "Suur Gatsby" mis oli tohutult hea raamat, ning lõpuks ma ei suutnud seda käest panna ja ma ei suutnud sellega leppida, et see raamat otsa sai. Ja ma isegi mitte ei ole kurb, et selle raamatu tõttu jäi mul pooleli A.Gailiti "Toomas Nipernaadi" kuna niperdaani ei teinud mind õnnelikuks.
Ma olen õnnelik, sest täna üle pika aja oli mu emal nii suurepärane tuju, et ma mõtlesin kas mida on lahti. Ja see tegi mind õnnelikuks, sest kõige suurem õnn on näha oma ligimesi õnnelikult.
Ma olen õnnelik, sest mu kapi äär on täis kõik sugu suurte klassikute kirjutatud raamatuid, mida ma alles pean lugema hakkama, aga ma jõuan, kuna ma olen veel noor.
Kas Sina oled ennast millagil nii õnnelikuna tundnud just nende kõige lihtsamate asjade pärast?
MA OLEN ÕNNELIK, SEST TÄNA EI OLE VEEL TÄNASE PÄEVA HOMME!

Ma arvan, et meie inimesed, kes teame et nagunii homme ega ülehomme ei ole meie surma päeva, meie ei oska väärtusta oma elu ja elada seda täiel rinnal.
Ma käisin eile, tegelikult juba kella järgi üle eile reede õhtul teatris Rakveres vaatamas etendust "Oscar ja roosamamma".
Oscar oli 10 aastane poiss kes elas praktiliselt juba haiglas, tal oli vähk. Kõik võimalikud ravimeetodid oli ta läbi proovinud ning ta sai teada, et tal on jäänud elada kõigest 12 päeva veel. See on põrgulikult lühike aeg ju tegelikult. Kuid roosamamma ütles, et Oscar peab elama nii nagu ta saaks igapäev 10 aastat vanemaks. Seega ta on lõpuks 120 aastane.
Ta elas kõik kriisid läbi, puberteediea, keskeakriisi ja vanaduspõlve ning ta arenes koos sellega edasi. Ta elas rohkem kui paljud meist elavad praegu teades, et meil on jäänud ilmatu palju aega veel. Kuid kas me ikka teame? Oscar hakkas nende 12 päevaga uskuma Jumalat ja Jumalale kirjutama. Ta koges armastust ning isegi "abiellus" ühe tüdrukuga kes oli seal samas haiglas, kõik oli nagu päris, tema jaoks oligi see päris.
Meie ootame igapäev, et midagi erilist juhtuks täpselt nagu raamatus "Noorkuu" (Videviku saaga 2 osa). Kui Edward jätab Bella maha ja lahkub Forksist. Ning 8 kuuks jääb Bella elu seisma ja muutub rutiinseks. Ta ei ela enam, ta on surnu kes hingab ja liigub ringi.
Me peame elama nagu August Gailit kirjeldab Toomas Nipernaadi elu. Kuigi jah tasuks leida omale püsivam paik ja perekond mitte käia talust talusse.
Näidendis ütles Oscar: " Uurisime täna Peggy Blue'ga meditsiinileksikoni ja ma otsisin sõna elu ja surm, et mis need tähendavad ja saad aru seal polnud selle kohta midagi kirjas."
Me peame ise taipama mis see on ja see tuleb meil kätte kogemuste ja suure tööga, me leiame selle sõna ainult oma hingeleksikonist.
Nüüd kui on juba taaskord eilsepäeva homme kell saab 9 minuti pärast kolm öösel ja ma ei leia rahu. Aga ma üritan edasi, hommikul kui ma olen puhanud ja värske ja kui ma ei taha hommikul oma rahu otsima hakkata siis teen ma seda homme. tänasepäeva homme.
Head und !