Nii , on 30 . september ja esimene kooli kuu saab läbi. Emotsioonid on hullutavad. Ma olen ju nüüd abiturient. Kooli kõige vanemad, tundub et peaksime olema ka kõige targemad. On saanud korraldada ära juba ka ühe korraliku rebasteretsi ning nüüd kahe päeva pärast on õpetajate päev. Heh, naer turtsatab peale mõeldes, et juba 12 aastat tagasi sammusin ma, rohelise meremehe pluusega ja veel rohelisema velvet seelikuga, Tapa Gümnaasiumi aulasse. 1. septembril viisin mina sellise pisikese junsu "aulasse"(kuna koolis on remont siis oli aktus kultuurikojas). Jah , aeg tõesti läheb kiiresti.
Ja kui ma vaatan tagasi siis mida ma näen? Ma märkan , et olen tegelikult lasknud mööda kõik selle lapsepõlve, ma näen, et ma oleksin suutnud nii palju asju hoopis teistmoodi teha kui ma tegelikult seda tegin , kuid enam ei ole ju midagi teha. Ma andsin sellel hetkel endast parima ja ma olen rahul sellega mida ma siis tegin ja kuidas ma seda kõike siis tegin.
RAHULOLU, RÕÕM JA ARMASTUS!
Need on need kolm tunnet mida mu süda hetkel tunneb, kui me saame taaskord millegi pärast peapesu, sest meie oleme ikkagi ju abituriendid, siis ei ole sellest rahulolust midagi. Kuid ärge muretsege see kõik tuleb tagasi. Kõik halb ja kuri on ju mööduv nähe, rõõm armastus ja rahulolu seda me tunneme pidevalt, me peame tundma, sest olles kibestunud pole meil midagi alles enam.
Ja nii lähen ka mina oma eluga edasi. Ma ei ole kibestunud ja kui tunnen et tahaksin kõigele käega lüüa siis ma võtan ennast kokku ! Ma pean seda tegema, ma pean seda sinu jaoks tegema, sest sina ei tule toime kui ma olen liimist lahti ja ma tean, et sa oled nii viletsas seisus omadega, et sa ei suuda mind kinni liimida. Ma olen nõus olema su kalju ja tugi sammas.

"Kui ta nuttis, tekkis tema mõistuses ikka rohkem ja rohkem valust, haruldast valgust, mis oli üheaegselt meeldiv ja hirmus. Tema möödunud elu, ta esimene eksitus, ta pikk nuhtluse lunstamine, ta väline nürinemine, ta sisemine jäigastumine, ta vabakslaskmise hetk, mida kaunistas nii palju kättemaksuplaane, see, mis temaga juhtus piiskopi juues, see kõik tuli talle meelde. Ta vaatles oma elu ja see näis talle hirmus; ta vaatles oma hinge ja see näis talle kole. Samal ajal kattis seda elu ja hinge mahe valgus. Talle tundus, et ta näeb saatanat paradiisi valguses."

Täna on 30. september ja täna on veel tänane päev. Homme on uus päev , uued tegemised ja uued tunded.