kurk üle parda.

Hästi hea. Minu ümber on niii palju ilusaid ja häid inimesi, et see ajab mõistuse ära. Korrast ära.

Käisin kodus jälle. Tore oli. Kuna ema ei olnud kodus siis hellitasid ja nuumasid mind kõik mu suure ja vägevad. Aga see kõik oli kuidagi niii soe ja mõnus.

Üks sõber ütles, mulle lausa, et tema on see sõber, kes hoiab mu pead ja hoiab mu lõuga.

Kui ma kolmapäeval tartusse jõudsin. Seadsin otse joones ennast vaksali poole. Tund aega enne rongi väljumist olin kohal. Rong oli niii puupüsti täis, et halb hakkas. Osad seisid püsti ja kellegil eriti ruumi tegelikult ei olnudki. Kertu T'ga on meil saanud kombeks kohtuda, keset üritusi või reise kuskile, nii et eriti aega ei ole. See kord leppisime kokku, et kohtume rongis, umbes tunniks ajaks või

vähemakski. Me polnud kaks aastat näinud ja see natuke oli lihtsalt super. Muidugi ei muutunud paremaks seda aega, mis kohtamata on olnud aga muutis toredamaks, et me nägime jälle.

Tapal oli kõige toredam Liisi mul vastas. Liisi, kes hoiab lõuga ja pead. Viisin kodinad koju ja siis tatsasingi edasi kõrval maja poole. HAPPYTHANKYOUMOREPLEASE ja metsikutes kogustes naeru, rõõmu. õhtu oli sõnade all Happy ja JOY. Minu jaoks vähemalt. Hästihästi mega super. Kuna Härra Josh on oma filmi valinud lihtsalt suurepärase soundtracki, siis filmi lõpp mingil hetkel oli minu jaoks olematu, pigem oli see, et silm vajus kinni suu vajus lahti. Kell pool üks läksin koju ja tuttu ära. Nii hea uni tuli.

Neljapäev oli super päev. 24. veebruar 2011 - meie maa sünnipäev. Konstert ja värki kultuurikas, nägi neid suurepäraseid ja toredaid. Õhtul aga mu Liisa tahtis mind enda juurde. Käisime Ferryga jalutamas ja tundsime head aega. Siis kui ma otsustasin et ma söön hästi palju head sööki kustusin ma Liisa voodisse jälle ära. Täpselt nagu tavaliselt kui kõht täis ja ma otsustasin korraks silma kinni visata ja puhata. Ühel hetkel ärkasin ja avastasin, et kell päris palju peab vist kodu poole ennast sättima.

Reedel külastasid mind sugulased soovisid ühe päeva puhul(sellest räägin juba h

iljem)

õnne.

Õhtul tuli teekond Kertofliga Rakvere poole ja pärast seda juba tema juures filmikas ja veinikas ja veike snäkk kõrval.

Reedel tundsin esmakordselt endas seda vanadust, kuna kolmandat õhtut järjest kustusin ma mitte kodus ära aga vaid kellegi toreda juures, sest lihtsalt niii heaoli.

Laupäeval sai ka tapa suusatajatega paar lugu Jänedal tehtud. See oli hästi muhe. Meid oli vähe aga tegime nalja ja naersime ja jõime teed ja sõime hernesuppi. Tol õhtul mängisime Lintšiku ja tema emmega lauamängu, hiljem juba minu juures tuki ja liisiga.

Kell pool üksöösel avasin ühe külalisega shampa, mille ma üksinda ära jõin ja kell kolm magasin õndsat und.

Täna oli hästi hea. Kertofliga sain hommikul kokku ja hakkasime lasnagnet tegema ja kapsarulle ka.

Nii hea oli kodus käia, kahju küll sellest, et osad head ja paremad jäid nägemata. Aga ei ole hullu ma alati ütlen, et eks järgmine kord ikkka näe

b.

Hahaaa. See nädal algas siis sellega, et ma tähistasin uue numbri algust. Alustasin oma sõbranjedega juba reedest ja pidasin kuni esmaspäevani.

Ükspäev lõbusam kui teine. Reedel tegin mina täiesti õlle õhtu ja eks ma nimetangi sed

a nädalavahetust Waltrivahetuseks.

Reede õhtu juba ise venis hästi pikaks minujaoks. Kell pool viis hommikul hakkasime alles Lennukitehasest kodo poole kõndima Liisi ja Reiliga.

Laupäev oli minu jaoks suhteliselt selline kainenemise, söögitegemise, koristamise, vastaskäimisepäev. Õhtul aga algas see pidu. inimesed tulid kohale ja sättisid ja

olid mõnusad.

Pean siiski ära mainima, et kaks minu sõbranjet, otsustasid anda panuse mu Pariisiunistuse täitumisele. Aitäh teile mu musid.

Pidu oli tore, aga minu jaoks lõppes varakult. Selle eest algas ta pühapäeval päris vara uuesti pihta ja lõppu nägin mina alles esmaspäeva õhtul.

Väga tore ja rahulejääv oli see kõik.

Kolmas topic on siis HAPPYTHANKYOUMOREPLEASE. MAailma parima soundtrackiga film arvatavasti. Vähemasti minu jaoks oli see nii hea. Filmi sisu, tegelased.

"You're a mess. I'm a mess too. So let's clean each other up." Ole kõige eest tänulik. Ütle alati thank you, more please. thankyoumoreplease,thankyoumoreplease. Ja alati. Naera, ole joovastunud.

Enam ei jaksa kirjutada. Mõte on tühi ja otsas. Olen niisama siin ja kuulan seda suurepärast soundtracki.

ära hoia kinni mind iseendaga.

Mu arvuti undab niii kõvasti, et valus hakkab varsti. Aga anyways. Ma kunagi hästi ammu, 2008,2009 aasta kirjutasin, et tahan lugeda kindlasti Emile Zola teost "Therese Raquin".
Teos on nüüdseks siis nii kaugel, et ta tõesti hakkab näitama lõppu mulle. Raamat siiani on kõik hea olnud. Peale selle, et emotsioonide kirjeldus hakkab nüüd juba igavaks muutuma, kuna autor keerutab hästi palju ühtede asjade ümber ja seda on küll ka hea lugeda. Kuid tegevust enam nagu nii väga ei toimu, et mingi tegevus ja põnevus oli ära ja nüüd on tegevused tehtud, ja peab ainult tagajärgi ootama. Aga ma ei jaksa enam tagajärgi ka nii väga oodata. Ma tean, et peab oskama nii nautida ning tõesti teos on kirjutatud hoopis teises moes nagu olen harjunud lugema. Nagu Zola ise kommenteeris, et ta on üritanud uurida temperamenti mitte inimesi, selles raamatus. Ning see, et see teos on naturalismi oma on ka täiesti õige jutt: teost läbib alatus, kurjus, vägivald, kõik mis siin elus julm on, ja seda eriti tollel ajal. Olgugi, et ma ei saa hästi palju häid sõnu öelda, on sellist kurjust ja vägivalda hea lugeda, sest need imalad romaanid hakkavad juba ära ka tüütama, nii palju kui selle kiire teooria kõrvalt on aega neid imalaid romaane lugeda. Samuti on see teos nii tõene. Eks ma siis saan rohkem kirjutada kui oeln teose lõpetanud, kuna hetkel kui see hakkab alles lõpule lähenema, ei ole mul mingeid mõtteid, et millega see teos tõesti finaali võib jõuda. Ma loodan, et herr Zola oskab kirjanduslikult mind tohutult üllatada, raputada - nagu neil kirjanikel tavaliselt kombeks on.

Eile oli siis see päev, mil oletatavasti peaks oma sõpru rohkem meeles pidama, või noh neile helistama ja soovima hääd nende päeva. Tore-tore. Tegelikult mulle päev iseenesest meeldib, aga nagu igal pool on see nii üles puhvitatud ja ameerikas on eriti toodud see nagu suuureks armunute päevaks. Täna vaatasin How i met your mother uut osa ja siis seal oli ka valentinipäeva kujutatud kui sellist päeva, mil igal ühel peab kohting olema. OH seda õnne, et ma ei ela ameerikas mõtleks praegu.
Saatsin küll emale kaardi ja pidasin neid nunnusid meeles. Mõtlesin neile võibolla rohkem kui teistel päevadel. Ave tegi mulle täna kingituse ka. Kinkis mulle C-vitamiine ja shokolaadirosinaid. H ütles õigesti ka nii, aga mulle ka maitses se C-vitamiini kollane pallikene, see hapukas, seest veits mõrudam, see maitses nagu lapsepõlv. Ja need shokolaadirosinad maitsesid minu jaoks nagu tapa ja nagu minu tapa kodu ja siis kui ema koju tuli. Tänane päev maitses hästi.
Kell neli helistas Ave ja kutsus mind istuma kuskile. Kohaks sai siis minu valitud Tegelaste Tuba. Mõnus hubane õhkkond, kus sai juttu rääkida, istuda ja olla hästi lihtsalt ja tavaliselt mitte mingite pingetega.
Aga olgu, laupäeval tuleb maja rahvast täis, reedel ka juba mõned. Teeme piu ära. Tore, et sõpsud tulevad. Oiiii ja mul on hetkel kõrvas üks mõnna mussa, mis meenutab üht suve ja toredat aega. aga need on need mälestused. Ja ma siiski ei oska seda laulu netist leida.
Aaa seda ka, et hell yeaaah üks kord pariisis. Läheb lahti, tapal on purk, mida toidan, et minna sinna. Aga H juba uuris, millal ma ära publishin oma postituse. Egas siin midagi erilist polegi.
PS! Eile oli hea päev, suutsin palju nalja teha ja oskuslikult kasutasin oma huumorisoont.

These are the days of our lives.

Eelmine kord ma kirjutasin enne kui ma peole hakkasin minema. Täna ma kirjutan ligi nädal aega pärast pidu!
Ütleme, nii et pidu andis endast märku. Club Citys, ei veetnud me üldse palju aega. Tantsuks läks neli lugu ning kummalegi üks rummikas ning oligi kõik. Maks ehk tund aega siis. Enne kui me Citysse läksime tutvusime ühe masterlaheda noormehega. Tõesti hästi mõnnar mõnnar mõnnar oli. Ta nagu tahtis kohe meiega rääkida. Ma panin jalga ilgelt libedad saapad, absoluutselt sellised, mida ei tasu kanda sellise jääga, mis tookord maas oli. Need saapad läksid mulle maksma katkise põlve ja haige selja. Ma kukkusin hästi hästi hästi palju. Siis leidus ka neid öiseid autojuhte, kes pakkusid oma abistava käe meiesugustele (loe: minusugustele) haledatele kukkujatele. SAimegi autuga koju. Kell oli vist mingi 2 või pool kolm mil meie õhtu lõppes.
Aga oi KURAT, me nägime head välja :) Selle pildi panin, kuna sealt on näha mu nüüdseks paranenud koledat kulmu ka :D
Aga homme on tore päev. Ema, T ja I tulevad viljandisse. Jeeei, tähistame üht sündmust, mis mõne aja pärast saabuma hakkab.
Eks homme ole näha. SEe nädal on selline mõnus olnud. Cookinud oleme hästi palju H'ga. Üle üldse tunneme end hästi. Kõik on hästi mõnnar ja uhke ja tore. Orkester ja värki särki.
Ja järgmine nädal tulevad siia kõik need suurepärased, andekad ja targad.
Üleüldse tahan suhelda jälle. H'l oli õigus, me vajasime eile seda päeva. Täna tahame ja teeme jälle :)
Sellega see kõik algabki. Jääme ootama, mida veel juurde anda on :)

ideaal, mis on täitsa olemas.

Kirjeldasin siin ükskord seda ideaalset päeva. Aga tegelikult polegi seda ideaalset olemas, on olemas need hetked mis muudavad päeva nii võrd kuldaväärt.
Üks näide sellest oli 31. jaanuar. Reede õhtul kell oli umbes kuus või saamas kuus. Liisi helistas ja andis teada, et tema kodu poole vaataksin. Ja seal see oli - täiuslik päikese loojang. Ning sealt see tuligi, ideaalne kohting Liisiga. Minu juures oli küünlavalgel õhtusöömaaeg. Veini klaasis oli viinamarja mahla ja keefirit. Kõik oli täpselt nii nagu pidi, ja siis vaatasime aknapealt seda ideaalset päikeseloojangut, ja kõik oli täpselt selline, puhas ja mõnus. Andis hästi palju energiat ning õhtul tööle minnes ei olnudki enam nii väsinud olla.
Teine selline hetk oli järgmisel hommikul kui ma olin 3 tundi maganud ja pidin orkestri minema aga ma olin sisse maganud ja enne orkestrit tuli nagu valatult Doris ukse taha, hommiku tee ühes koos ning siis juba pilli mängima. :)
Õhtul tuli meil juhumõte minna minu juurde teha pannakaid ja lobiseda, Liisi, Jans,Liina ja mina. Täpselt nagu vanasti. Väike Dreamer kõrval ning juttu kui palju. Jutt ei saanud otsa ja kõik oli taaskord imeideaalne.
Ja muidugi Hanna, kes terve vaheaja selle meie vahemaa tagant hoidis tuju üleval, mina olin ise nagu positiivsusekiir.
Ja kui emm koju tuli oli niii õige olla. Emalaps olen nagu näha - aka memmekas.
See ongi see ideaal, mida otsida. Täiuslikkus siiski on olemas nagu näha, praegusel hetkel kui mu üks kulm on metsikult kole, ei ole see isegi nii kole tegelikult ja see on naljakas, sest kõik on lihtsalt nii super. Ja minu ja Opossumi plaanid suveks, mis tekitavad seda suurt ja mõnnat ootusärevust. Puude lõhkumine ja päevitamine ja ringi uitamine ja seiklemine ja töötamine ja kõik kõik kõik. Nagu jookseks üles mäest. Üks asi läks nihu, oleks tahtnud D'ga siiski Londonis hetkel olla. Loodan, et kõik on hästi ja kõik on tore ja kui D tagasi tuleb siis tahaks õudselt kuulda neid kõiki jutte londonist. :)
Muidugi oli selles ajas, mis ma kirjutan pole hästi palju head. Elu voolab sisse ja kindlasti teen hetkel kõik, et see elu ei saaks must välja voolata. Sest päike nagu paistaks kuigi tegelikult see ilus lumi juba sulab ja varbad saavad varsti ka veidi märjaks. Aga see pole hullu midagi, sest kui südames päike paistab siis pole märjad varbad ja kole kulm midagi hullu ju :D
Kulmude värvimisega siis sedapsi, et ma ei saa ise sellega hästi hakkama, niivõrd vuss ma siiski olen :D Ma üritasin aga eks järgmine kord tuleb paremini. :D
Harjutamine teeb meistriks muidugi minu välimuse arvelt aga siiski :D
praegu on mu videokonversation Liisiga ja siis mingem sättima, sest täna õhtul me võtame vastu uut semestrit :D
Oli meeldiv nagu tavaliselt teiega suhelda.