ära hoia kinni mind iseendaga.

Mu arvuti undab niii kõvasti, et valus hakkab varsti. Aga anyways. Ma kunagi hästi ammu, 2008,2009 aasta kirjutasin, et tahan lugeda kindlasti Emile Zola teost "Therese Raquin".
Teos on nüüdseks siis nii kaugel, et ta tõesti hakkab näitama lõppu mulle. Raamat siiani on kõik hea olnud. Peale selle, et emotsioonide kirjeldus hakkab nüüd juba igavaks muutuma, kuna autor keerutab hästi palju ühtede asjade ümber ja seda on küll ka hea lugeda. Kuid tegevust enam nagu nii väga ei toimu, et mingi tegevus ja põnevus oli ära ja nüüd on tegevused tehtud, ja peab ainult tagajärgi ootama. Aga ma ei jaksa enam tagajärgi ka nii väga oodata. Ma tean, et peab oskama nii nautida ning tõesti teos on kirjutatud hoopis teises moes nagu olen harjunud lugema. Nagu Zola ise kommenteeris, et ta on üritanud uurida temperamenti mitte inimesi, selles raamatus. Ning see, et see teos on naturalismi oma on ka täiesti õige jutt: teost läbib alatus, kurjus, vägivald, kõik mis siin elus julm on, ja seda eriti tollel ajal. Olgugi, et ma ei saa hästi palju häid sõnu öelda, on sellist kurjust ja vägivalda hea lugeda, sest need imalad romaanid hakkavad juba ära ka tüütama, nii palju kui selle kiire teooria kõrvalt on aega neid imalaid romaane lugeda. Samuti on see teos nii tõene. Eks ma siis saan rohkem kirjutada kui oeln teose lõpetanud, kuna hetkel kui see hakkab alles lõpule lähenema, ei ole mul mingeid mõtteid, et millega see teos tõesti finaali võib jõuda. Ma loodan, et herr Zola oskab kirjanduslikult mind tohutult üllatada, raputada - nagu neil kirjanikel tavaliselt kombeks on.

Eile oli siis see päev, mil oletatavasti peaks oma sõpru rohkem meeles pidama, või noh neile helistama ja soovima hääd nende päeva. Tore-tore. Tegelikult mulle päev iseenesest meeldib, aga nagu igal pool on see nii üles puhvitatud ja ameerikas on eriti toodud see nagu suuureks armunute päevaks. Täna vaatasin How i met your mother uut osa ja siis seal oli ka valentinipäeva kujutatud kui sellist päeva, mil igal ühel peab kohting olema. OH seda õnne, et ma ei ela ameerikas mõtleks praegu.
Saatsin küll emale kaardi ja pidasin neid nunnusid meeles. Mõtlesin neile võibolla rohkem kui teistel päevadel. Ave tegi mulle täna kingituse ka. Kinkis mulle C-vitamiine ja shokolaadirosinaid. H ütles õigesti ka nii, aga mulle ka maitses se C-vitamiini kollane pallikene, see hapukas, seest veits mõrudam, see maitses nagu lapsepõlv. Ja need shokolaadirosinad maitsesid minu jaoks nagu tapa ja nagu minu tapa kodu ja siis kui ema koju tuli. Tänane päev maitses hästi.
Kell neli helistas Ave ja kutsus mind istuma kuskile. Kohaks sai siis minu valitud Tegelaste Tuba. Mõnus hubane õhkkond, kus sai juttu rääkida, istuda ja olla hästi lihtsalt ja tavaliselt mitte mingite pingetega.
Aga olgu, laupäeval tuleb maja rahvast täis, reedel ka juba mõned. Teeme piu ära. Tore, et sõpsud tulevad. Oiiii ja mul on hetkel kõrvas üks mõnna mussa, mis meenutab üht suve ja toredat aega. aga need on need mälestused. Ja ma siiski ei oska seda laulu netist leida.
Aaa seda ka, et hell yeaaah üks kord pariisis. Läheb lahti, tapal on purk, mida toidan, et minna sinna. Aga H juba uuris, millal ma ära publishin oma postituse. Egas siin midagi erilist polegi.
PS! Eile oli hea päev, suutsin palju nalja teha ja oskuslikult kasutasin oma huumorisoont.