ideaal, mis on täitsa olemas.

Kirjeldasin siin ükskord seda ideaalset päeva. Aga tegelikult polegi seda ideaalset olemas, on olemas need hetked mis muudavad päeva nii võrd kuldaväärt.
Üks näide sellest oli 31. jaanuar. Reede õhtul kell oli umbes kuus või saamas kuus. Liisi helistas ja andis teada, et tema kodu poole vaataksin. Ja seal see oli - täiuslik päikese loojang. Ning sealt see tuligi, ideaalne kohting Liisiga. Minu juures oli küünlavalgel õhtusöömaaeg. Veini klaasis oli viinamarja mahla ja keefirit. Kõik oli täpselt nii nagu pidi, ja siis vaatasime aknapealt seda ideaalset päikeseloojangut, ja kõik oli täpselt selline, puhas ja mõnus. Andis hästi palju energiat ning õhtul tööle minnes ei olnudki enam nii väsinud olla.
Teine selline hetk oli järgmisel hommikul kui ma olin 3 tundi maganud ja pidin orkestri minema aga ma olin sisse maganud ja enne orkestrit tuli nagu valatult Doris ukse taha, hommiku tee ühes koos ning siis juba pilli mängima. :)
Õhtul tuli meil juhumõte minna minu juurde teha pannakaid ja lobiseda, Liisi, Jans,Liina ja mina. Täpselt nagu vanasti. Väike Dreamer kõrval ning juttu kui palju. Jutt ei saanud otsa ja kõik oli taaskord imeideaalne.
Ja muidugi Hanna, kes terve vaheaja selle meie vahemaa tagant hoidis tuju üleval, mina olin ise nagu positiivsusekiir.
Ja kui emm koju tuli oli niii õige olla. Emalaps olen nagu näha - aka memmekas.
See ongi see ideaal, mida otsida. Täiuslikkus siiski on olemas nagu näha, praegusel hetkel kui mu üks kulm on metsikult kole, ei ole see isegi nii kole tegelikult ja see on naljakas, sest kõik on lihtsalt nii super. Ja minu ja Opossumi plaanid suveks, mis tekitavad seda suurt ja mõnnat ootusärevust. Puude lõhkumine ja päevitamine ja ringi uitamine ja seiklemine ja töötamine ja kõik kõik kõik. Nagu jookseks üles mäest. Üks asi läks nihu, oleks tahtnud D'ga siiski Londonis hetkel olla. Loodan, et kõik on hästi ja kõik on tore ja kui D tagasi tuleb siis tahaks õudselt kuulda neid kõiki jutte londonist. :)
Muidugi oli selles ajas, mis ma kirjutan pole hästi palju head. Elu voolab sisse ja kindlasti teen hetkel kõik, et see elu ei saaks must välja voolata. Sest päike nagu paistaks kuigi tegelikult see ilus lumi juba sulab ja varbad saavad varsti ka veidi märjaks. Aga see pole hullu midagi, sest kui südames päike paistab siis pole märjad varbad ja kole kulm midagi hullu ju :D
Kulmude värvimisega siis sedapsi, et ma ei saa ise sellega hästi hakkama, niivõrd vuss ma siiski olen :D Ma üritasin aga eks järgmine kord tuleb paremini. :D
Harjutamine teeb meistriks muidugi minu välimuse arvelt aga siiski :D
praegu on mu videokonversation Liisiga ja siis mingem sättima, sest täna õhtul me võtame vastu uut semestrit :D
Oli meeldiv nagu tavaliselt teiega suhelda.