põrnikasnurgas.

Küsin endalt:" Kas hakkas meeldima?", vastan ise:"Mis hakkas meeldima?", vastan taaskord ise:"Noh see kolimine."

JEEEE, UUUS KODU! Elame siin hetkel neljakesi: Hanna, Julia ja Liina. suvest jääme aga kolmekesi. Mina Julia ja Hanna. Ootusärevus.

Kodu on ilus. Kuigi köögi ja julka toapoolne osa ei ole veel päris valmis. SElels suhtes, et julka tuba on veits külm ja siis ta ei saa veel seal elada ja askeldada ja oma asi sättida. Lahe, et me sees elame, aga nii tore oleks kui üheskoos kõik pakiksime asju lahti ja värki. See oleks nii soe ja tore.

Laupäeva õhtul kolisime. Hannaga veetsime esimese öö siin ja siis oli hästi külm. Kütsime küll korralikult aga ikkagi magasime nagu parmud nurgas :D Nii palju riideid oli seljas ja pöörata ei saanud ja hästi külm oli. Nüüd oleme kõik ju siin sees. Kütame juba kolmandat päeva ja palju soojem on. Täna ostsin omale voodi ka. Siuke punakast materjalist kušett.

Täiega tore ja muhe on tegelt. Jääme ootama aga juba seda aega kui kõik on siin valmis ja meie oma koduks tehtud. Koolile elame nüüd ka lähedal ja kõikidele pidudele elame ka lähedal. :D

Muidu on kõik lahe. Õppima peaks rohkem aga üldse ei jaksa kuidagi :S

Aga annan lubaduse endale, et täna alustan raamatu lugemist.

Tervitan teid teisel pool mägesid. Noh seal kaugemal põhja pool ikka.

Ema tervitan ka, sest ta tuleb homme koju ja siis on kindel et järgmine kord kui ma tapale lähen me näeme, sest ta jääb puhkusele. JEEJEEE ! :)

masterbed.

Vahepeal on äärmiselt palju toimunud. Noh ma siis mõtlen seda aega kui ma viimati siia kirjutasin ja südant puistasin.

Viimane kord rullisin, siis mõtlesin, rullisin ja siis käis klõps läbi - milleks see rullimine, milleks see negatiivsus. Võtame hästi ja ilusti kõike. Nüüd ma tegutsen siis sinnapoole. Kuigi kõik ei ole täpselt nii nagu oleks vaja, et ma saaksin loobuda oma rullumisest - aga millal kõik ongi täpselt nii, et sa ei oleks mingi omadegapeessekukkunudtegelinski. Olen uimane, väsinud, tõbine nahk - noh, et siis inimene.

Kõik tegi heaks see kui me eelmine nädal saime teada, et me saime endale uue kodu. Pliiiis piipõl olge kooos minuga õnnelikud, mitte ärge otsige neid negatiivsusi, ja kõike seda halba. Sest see koht nagu tõesti ongi SUPER suurtetähtedega, ja ta ei ole mingi fäänsipäänsi, aga seda ei olegi vaja ju. Ma jõuan terve elu - oma raha eest- elada mingis ideaalses olus. Ma tahan magada veneaegse kušetti peal ja olla

ilma telekata ning ärga hommikul vara , et kütma hakata. Peaasi, et tore oleks. JA ma tean, et meil hakkab tore. Sest need kellega ma koos elama hakkan, nemad on sama exaited kui mina ja see ongi see suurepärane boonus.

Eelmise nädala alguses käisime preili H'ga tallinnas. Käisime J-L külas, käisime Neonatalismi vaatamas ja mingil väiksel kunstinäitusel, kus oli hästi soe (just nagu vanaema) vanatädi ja seal olid niii ilusad näitused. Ja etendus Neonatalism - ma lihtsalt pigem ei ütle midagi, sest ma kardan, kui midagi öelda, ma võin ära määrida selle, etenduse, VOT NIII HEA OLI!

Reedel läksin Tapale. Esimest kor

da elus sõidsin 5 ja pool tundi koju. Rekord minu jaoks. Ärkasin hommikul kell viis. Õhtul oli Tapal pidu. Midagi sellist, millisel ma enam nii tihti ei käi. TRE.EE (naljakuipalju). Liisa, Kelli, Pinks ja Liisi ka. Liisa küll diskule ja värkidele ei tulnud aga ikkagi oli meiega. Pärast tegime ühe zigenzagensi laksu ka. Oiiii õhtu läks natuke pikale. Meie K'ga siis sammusime kella poole seitsmeaeg hommikul minu kodu uksest sisse ( enne seda pidime kindlasti ka kukkuma ühekorra, ilma ei saa ju ). TEgi siis ilusad 25 ja pool tundi üleval olemist. Järgmisel hommikul algas kell 11 orkester ka.Hästi väsinud, natuke purjakil oli olla. Ma lihtsalt surin. Ja oleks siis nii, et ma oleks pärast orkestrit magama läinud. Kus sa sellega, kõige pealt natuke Liina ja siis kalli Liisi juurde külla. Lõpuks ma lihtsalt tukkusin ta voodil ja siis sain aru, et kõige õigem oleks kõigi elu lihtsamaks teha ja koju magama minna. Siiani olen sellest kõigest vässs.

Aga reedene pidu oli selles suhtes super, et kõiki toredike , keda ei ole hästi ammu näinud oli mega hea näha lõpuks. SEe oli shuper lihtsalt. Ja pidu oli kindlasti seda väärt, et nii kaua seal olla. Just inimeste pärast oli seda väärt :)

----------

Mõne asja kohta aga ütleks nii, et ära eelda koguaeg , et minul on hästi - mul ei ole küll halvasti aga hästi ka ei ole. Kurb... lihtsalt, et ma tunnen esimest korda ,et olen lükata ja tõmmata. Suht masendust tekitav, selliseid tundeid peaks peksma endast eemale, koos tunnete tekitajaga.

-------------------

Ühe asja koha pealt aga võin hoopis õnnesoovida. Tunned ennast kuradima hästi ikka. Mina oleks uhke enda üle .

rullimine

Käisin vändras. Tegime süüa ja pidasime reili pidu päeva. Läksime rajale reiliga kimama ka.

Laupäeval sain autuga koju ja siis tegime pidu mõne poikaga. Suht tore nalja täis õhtu(öö-hommik) oli . Kell 11 algas mul küll juba orkestri proov aga kõik ei lähe plaanipäraselt alati. Mina jäin magama ja ärkasin alles kell 11. Kella kaheks vedasin ennast siis proovi kohale täna. Hästi paha oli. Ostsin eile veini, mõltesin et tahan proovida oma klaase, mis reili mulle kinkis.

Aga olen rusu, vare. Keha, mis eksisteerib. Hästi halb on nii, ja andke andeks, aga ma täna rullingi, sest selline on tänane päev ja ma ei tahagi midagi teisiti. Hommik oli veel lõbus ,aga kui hakkas see reaalsus tagasi tulema, siis läks kõik hästi halvaks. Täiega siuke paha on, ma tahaks aint viriseda ja toriseda ja üldse mitte lõbus olla.

sinised küüned ja puhas nägu.

PALJU ÕNNE REIL !
Homme lähen vändra. Teeme tähistust, et see beibs sai ka vanemaks. Nii tore, emps tuleb ka laupäeval sinna ja siis ma näen teda ka taaskord korraks, ega vist lähitulevikus, ei teki sellist võimalust, sest viljandi orkestrid on mu aja näpanud ning nädalavahetustest enama aja peaksin siin veetma.

Eile tinutasime, nagu saab aru sellest eilsest jupist, mis siia kirjutasin.

Täna on juba teine päev. Hetkel olen ma oma lemmikus Franz Ferdinandi mullis ja olen kurb, et ma kaks aastat tagasi ei käinud õllesummeril, sest siis ma oleksin Franz Ferdinandi ära näinud.

Aga veedan siin oma aega, vaadates Franz Ferdinandi live kontserte (minu arvates lived on alati parimad, sest nii saab aimu mida osatakse) Panen siia ka ühe lingi, ja kui te vaatate korralikult lõpuni ja jälgite neid trummareid siis panete tähele,et minu esimese lemmiku RHCP trummar Chad teeb ka kaasa, ta on see sinise nokatsiga ja üleni teksas.

Jeee. Muusika on hea. Outsiders on ise ka hea laul :)

HANNA JA ANET aastal 2012

Noh. on siis märts 02. ja aasta on 2012.

Õhtul seame oma sammud ühe toreda koha poole. kutsume seda siis AA'ks. "Mina olen Anet - mina olen alkohoolik."

Hanna töötab säästupoes turvanaisena, õhtuti ootab tööpäeva lõppu siis saab Waltrit osta. Mina töötan koristajana - Statoilis. Tööl olen aint õhtuti. Kui kohtame võtame ikka mõned waltrid.

Elame ühes pisemas uberikus, kütame puudega ja siis eilsete ajalehtedega. Kuulutaja on ka teemas. Hanna ema käest saab Kuulutajat. Hea kütte materjal iseenesest.

Raha nappus ei luba paremat lehte kasutada, selle oost vätaks vahest ikka mõne waltri.

Igal pool toas on riided, ja vahest kui ei viitsi koju tulla siis läheme hoopis pargi pingile istuma. Vaidleme, saadame teineteist igast huvitavatesse kohtadesse ka. Elu on lõbus, koosolekud on korra nädalas ja siis on täitsa tore olla ka, kohtume sõpradega, sellepärast on tore.

Elu on nagu lilleline kardin.

Tegelt on aga täna see päev kui me tipsutame. Õde sai mul vanemaks ja see on kõik niii tore. Rumm võttis H'ga ühe rummi, kohviga joome siis on toredam, bahukoort on ka peal.

Pfff. . . aga mind ei huvita et homme on kool, lähen ja olen lõbus koolis. Peaasi, et tore on olla. muidu on igav.

purikas tilgub.

Kõigil on igal pool kirjas, et kevad tuleb ja lõhnab nagu kevad ja toas on kevad.

Siis kui mina täna hommikul kooli poole astusin, oli nii krobeline ja külm olla, et ei tundnud nagu veel kevadet. erinevus oli ainult selles, et kuidagi hästi palju oli linnu laulu. Kuna hästi hästi külm oli siis ei saanudki seda ilusat hommikust ilma nautida.

Pärast loenguid aga läksime H'ga tiirutama mööda linna. Uuuh, kui ilus, mõnus, puhas, rahulik. Kõik seisis minu jaoks. Ma tundsin nagu aeg ei liigukski edasi. Kõht tühi tatsasime tegelaste toa poole.

Hääd ja paremat sõime ka.

Kelli K tegi täna maailma hästi ilusaks. 21. juuni ootab mind siis Tallinnas Lauluväljakul 30 seconds to Mars. Ma mäletan, seda aega kui esimest korda neid kuulsin. Otseloomulikult need esimesed filmid, mida Jared Letoga näha sai.

Palju ilusaid mälestusi ja nüüd tekib neid veel juurdegi.

Hästi väsinud, raske, rusutud on olla. Kohati on tunne, nagu oleksingi ise mingi rusu, aga samas hästi palju on viimasel ajal on neid pisikesi hetki ja tundeid, mis on lihtsalt rämedalt patareisid laadinud.

Haaa ja siis ma sain Emile Zola ka lõpuks läbi. Jah, jättis hästi palju tundeid tegelt, neid häirivaid asju. Seda kõike põhjustas see, et raamat sai kuidagi järsku läbi. Igal teol on tagajärg, igal surmal on tagajärg, kõigele on tagajärg, mitte miski ei jää kunagi lihtsalt seisma ja ei saa otsa. Selles suhtes, et nimitegelase suhtes sai jah raamat läbi. Kuid sinna jäi veel lahendamata asju minu jaoks. Kas tõesti oli ainuke siis Therese ämm, kes teada sai mõrvast. Mis sai sellest ämmast. Ilmselgelt on autori mõte olnud jätta teadmatusse ja ta tahtis vast anda lugejatele selle võimaluse ise raamatut edasi mõelda.

Hetkel olen rusu ja kuulan kõike head ja paremat internetist. Ning imestan ikka ja jälle kuidas miski suudab mulle niii suured külmavärinad tekitada, ja olen õnnelik, et eestis tõesti elavadki nii andekad inimesed.