Siis kui mina täna hommikul kooli poole astusin, oli nii krobeline ja külm olla, et ei tundnud nagu veel kevadet. erinevus oli ainult selles, et kuidagi hästi palju oli linnu laulu. Kuna hästi hästi külm oli siis ei saanudki seda ilusat hommikust ilma nautida.
Pärast loenguid aga läksime H'ga tiirutama mööda linna. Uuuh, kui ilus, mõnus, puhas, rahulik. Kõik seisis minu jaoks. Ma tundsin nagu aeg ei liigukski edasi. Kõht tühi tatsasime tegelaste toa poole.
Hääd ja paremat sõime ka.
Kelli K tegi täna maailma hästi ilusaks. 21. juuni ootab mind siis Tallinnas Lauluväljakul 30 seconds to Mars. Ma mäletan, seda aega kui esimest korda neid kuulsin. Otseloomulikult need esimesed filmid, mida Jared Letoga näha sai.
Palju ilusaid mälestusi ja nüüd tekib neid veel juurdegi.
Hästi väsinud, raske, rusutud on olla. Kohati on tunne, nagu oleksingi ise mingi rusu, aga samas hästi palju on viimasel ajal on neid pisikesi hetki ja tundeid, mis on lihtsalt rämedalt patareisid laadinud.
Haaa ja siis ma sain Emile Zola ka lõpuks läbi. Jah, jättis hästi palju tundeid tegelt, neid häirivaid asju. Seda kõike põhjustas see, et raamat sai kuidagi järsku läbi. Igal teol on tagajärg, igal surmal on tagajärg, kõigele on tagajärg, mitte miski ei jää kunagi lihtsalt seisma ja ei saa otsa. Selles suhtes, et nimitegelase suhtes sai jah raamat läbi. Kuid sinna jäi veel lahendamata asju minu jaoks. Kas tõesti oli ainuke siis Therese ämm, kes teada sai mõrvast. Mis sai sellest ämmast. Ilmselgelt on autori mõte olnud jätta teadmatusse ja ta tahtis vast anda lugejatele selle võimaluse ise raamatut edasi mõelda.
Hetkel olen rusu ja kuulan kõike head ja paremat internetist. Ning imestan ikka ja jälle kuidas miski suudab mulle niii suured külmavärinad tekitada, ja olen õnnelik, et eestis tõesti elavadki nii andekad inimesed.
No comments:
Post a Comment