November rain.

Ma tunnen ennast nagu Deja Vu. Täpselt nagu aasta aega tagasi, lehed on maas ainult et enam nad ei ole isegi mitte värvilised. Õues on pime ja märg ja tuuline, päikest jääb aina vähemaks - suvi jääb aina kaugemaks, miski pärast on mulle aga alati meeldinu sügis ta on erilisem, mõtted mida sa muidu ei mõtle tulevad külje alla.Ja väsimus, pidev väsimus, ainuke erinevus on see, et nüüd varastab mu tudu aega ka töö. Minu kondid ja nahk ja silmad on väsinud. Mu pea on väsinud. Kõik, mis minus on liigub palju aeglasemalt. Aga ma ei mõtle, et ma olen väsinud mingist suhtlemisest või miskist, oh ei, ma lihtsalt tahaks, et natukeseks jääks aeg seisma. Ma olen voodis - kõik seisab peale muusika mu kõrvus, mis mängib edasi. Aga seda seisakut võiks olla ainult hetkeks, mitte üldse palju, sest siis kaoks erilisus ära. Oeh.

Eelmine teisipäeva hommik saatsin ma ära oma lemmiku K. Pisardasin kohe kõik välja. Teisipäeva hommiku veetsin ma oma emaga. Siis aga suundusin Kristiine poole, kus ma kohtasin preili L'iga. Me istusime kohvikus ja jõime kohvi ning võtsime väikse siidri kõrvale. Kõik oli nii pingevaba ja sõltumatu. Me jalutasime mööda Tallinna tänavaid ja käisime sushit veel söömas ja jalutasime, nautisime. Mitte kuskile ei olnud kiiret. Terve tallinn jooksis, peale meie kahe.

Õhtul kui ma saabusin viljandisse ja kõndisin H'ga mööda pimedaid viljandi tänavaid tundsin ma oma hinges, et ma pole

ammu nii rahul olnud. Ma pisardasin kõik välja hommikul. See kõik positiivne, mis K teeb viis ära kõik minu negatiivse.

Siiski, praegu on keeruline aeg. Aga mulle kohati vahepeal isegi meeldib selline dark and twisty.

Hetkel naudin kõike. Täna tuleb R ka külla. Naudin koos temaga. Viin ta tänavatele jalutama, võtan võibolla teed ka kaasa.

Ma õnnelik, sest inimesed mu juures on nii head.

PS. Käisime Tartus, tegime pidu ja pilti ka.

A.